Kristel Voltenberg

AINULT HEAD UUDISED asuvad tutvustama Valimisliit Südamega Pärnu liikmeid. Esimene intervjuu valimisliidu ühe asutajaliikme Kristel Voltenbergiga. Ja mitte ainult poliitikast.

Kristel, oled suvepealinna uue valimisliidu Südamega Pärnu üks asutajatest. Ja mitte ainult, oled uue valimisliidu nime ristiema. Veel enne kui räägime sinust endast lähemalt, millest see nimi tuleb?

Uue valimisliidu nimi on tõesti minu välja pakutud ja leidsin ma selle tegelikult oma kodu lähedalt Vallikääru aasalt. Nagu pärnakad teavad, on seal tore suur kiri või skulptuur PÄRNU, mille ees süda. Südamega Pärnu. See mõte vibreeris minus tegelikult varem kui mõte uuest valimisliidust. Hakkasin kasutama sotsiaalmeedias isegi häshtägi #südamegapärnu, et ilmestada neid sündmusi ja asju, mis mulle Pärnu ja siin elamise-töötamise ja lihtsalt olemise juures meeldivad. Valimisliidu nimeks kujunes see kuidagi iseenesest, kui olime esimeste kaasamõtlejatega otsustanud, et uus valimisliit tuleb. Kõigile meeldis see nimi kohe. Ja miks ei peaksi meeldima nii ilus ja südamlik nimi!

Väga vahva lugu! Aga nüüd sinust. Räägi endast pisut lähemalt.

Olen sündinud, kasvanud, õppinud ja ka tööelu alustanud Pärnus. Siin sündis minu poeg ja õppis põhikooli lõpuni. Kuni tuli aeg leida tema edasiõppimise ja sporditegemise teel lahendus, kus lõputud tunnid ei kulgeks Pärnu-Tallinn maanteel. Leidsin töö pealinnas ja kolisime. Ja jäime sinna päris pikaks ajaks. Kuni poeg oli juba ammu lõpetanud ülikooli, nuusutanud elu Inglismaal, mina jõudnud vahepeal uuesti abielluda (Kristeli abikaasa on poliitikast hästi tuntud Ivari Padar) ning süda hakkas aina enam sünnilinna poole kiskuma. Enam kui viis aastat tagasi sai teoks suur unistus ühest rannaäärsest majast, mis ootas pikalt omanikku. Nüüd on see minu kodu ja neli viimast aastat olen olnud taas paikselt pärnakas. Sama aja ka kohalikus poliitikas, olles Pärnu linnavolikogu liige.

Sinu eduka karjääri, olid viimased kümme aastat Eesti Advokatuuri kantsler, enne seda ettevõtja pidades oma õigusbürood, kõrval on oluline sinu teekond heategevuses. Räägi sellest palun ka.

Veel Pärnus elades liitusin Ladies Circle Estonia ridadega ning tegin selles organisatsioonis läbi kõik ametipostid kuni rahvusvahelise organisatsiooni esimeseks eestlasest juhatuse liikmeks. Sealt edasi tuli Rotary (LC on noorte, kuni 45 aastaste naiste organisatsioon). Olen Tallinn Reval Rotary klubi asutaja-president (klubi peamiseks heategevusprojektiks on puudust kogevate lastele mõeldud suvine Päikeselaager) ning Pärnus tegutseva Lahe Rotary klubi ristiema ehk see, kes aitas siinset klubi asutada. Mõlema organisatsiooni eesmärgiks on ühiskonnas nõrgemate ja abivajajate aitamine unustamata seejuures inimese isiklikku arengut ja elukestvat õpet. Olen varasemalt aastaid olnud Lastekaitse Liidu vanematekogu liige ning algatanud advokatuuri liikmete tasuta nõustamistunnid seal. Rahvusvaheline Juristide Assotsiatsioon on autasustanud mind naiste ja laste, samuti ühiskonnas nõrgemate õiguste eest seismisel. Tundub pisut isegi uhke, aga tegelikult on selle taga olnud palju tööd, maailmas reisimist ja kogemuste kogumist-vahetamist ja õppimist.

Kolm aastata tagasi seisin volinikuna kolleegide ees palvega asutada Pärnus Ukraina abistamise fond, mis andis oma suure panuse sõjapõgenike toetamiseks. Täna tegutseb Pärnus Ukraina keskus, mille tegemistele kaasa elan.

Jah, abivajajate märkamine ja võimaluste piires aitamine on osa minu elust viimased kolmkümmend aastat. Ja ega see ilmselt muutu. Märtsis asutasin erakapitalil põhineva sihtasutuse Pärnu ja Pärnumaa naisettevõtjate toetuseks, mille esimene ettevõtluse auhind anti välja mais ning toimus ka esimene inspiratsioonipäev.

Ja selle kõige kõrval oled teinud 180-kraadise pöörde oma karjääris. Kuidas ja miks?

Tõsi. Olen lõpetanud Tartu Ülikooli juristidiplomiga, toonase Euroopa Kolledži euroopa õpingute magistriprogrammi ning TÜ õigusteaduskonna uuendatud õigusteaduse magistriporgrammi, milles mind huvitasid eeskätt euroopa ja rahvusvaheline õigus ning õigusriigi arengud. Juristitöö ja organisatsioonide juhtimine on olnud minu peamine tegevusvaldkond päris pikalt. Kuni peale kümmet aastat advokatuuri kantslerina võtsin oma peas korraks aja maha, et mõtestada uued sammud. Muuhulgas olid need seotud sooviga tulla tagasi kodulinna. Aga ega ma kaua mõelda saanud, tehti pakkumine, mis on viinud mu täna tõesti sootuks teistele radadele.

Minu tänane ettevõtluse kaubamärk Mulligalerii koondab reisiettevõtlust, ürituste ja koolituste korraldamist, kirjastustegevust ning seitsme noobli šampanjamaja esindamist Eestis. Et seda kõike teha mitte ainult südame, vaid ka targa aruga, õppisin kolm aastat Eesti Sommeljeede erakoolis ning lõpetasin diplomeeritud sommeljeena. Oma suureks üllatuseks arvati mind 2022. aastal šampanjaordu rüütliks, mis tundus algul lausa ehmatav. Selles mõttes, et nii lühikese tegutsemisaja peale selline tunnustus saada on ikka tõesti erakordne. Aga eks asjade tegemine südamega on mulle omane ja ju siis see paistab ka välja.

Olen Pärnus suvel toimuva Mullfesti idee autor, Pärnu Veiniklubi üks taaskäivitaja ning Suvepealinna Šampanjaklubi asutaja. Olen kirjutanud rõõmsatele inimestele mõeldud raamatu šampajast ja selle kodumaast ning ka näidendi, mida tänaseks on mängitud üle kümne korra. Sügisel läheb trükki teine raamat.

Kuidas sa seda kõike jõuad? Oled ju lisaks ka vanaema?

Kes teeb, see jõuab, on päris tabav ütlemine. Tegelikult muidugi on sellise tempo taga teadlik ajajuhtimine. Mul on ettevõtjana võimalik oma päevakava ja kalendrit ise päris palju sättida. Ärkan hommikul vara, pool kuus, siis kiire käik koeraga Rannaparki, mille ääres elan ning seejärel esimesed töötunnid. Hommik on mulle väga produktiivne aeg tegeleda kirjadele vastamise ja muu niiöelda paberitööga. Siis koeraga pikem trenn linnast väljas, mis aitab iga päev endalgi füüsilist vormi hoida. Mu Weimari linnukoer Bruno on selgelt parim personaaltreener. Jah, kalender on üsna tihe. Jah, mõnikord on ainuke päev nädalas puhkamiseks pühapäev. Aga mu mõlemad vanaemad olid elu lõpuni väga toimekad, seda on ka mu ema, nii et ega käbi kännust kaugele kuku ja mina teisiti ei oska ka.

Mis puudutab vanaemaks olemist, siis väike Harald on veel selles eas, kus ta alles harjutab vanavanematega olemist. Minu suur soov on, et lapsed – lisaks pojale on ka mu minia Pärnust pärit – tuleksid sünnilinna tagasi ja pojapoeg saaks kasvada ja elada maailma parimas linnas. Teen selle nimel kõvasti tööd. Seda nii veenmisega (siinkohal naeratab Kristel oma suurt sooja naeratust) kui ka tõesti oma oskuste ja kogemuste piires Pärnu jätkuvale arenemisele ja pere- ning lapsesõbralikule keskkonnale kaasa aitamisega. Ja mulle tundub, et see soov hakkab vaikselt ilmet võtma. Ega väga peale käia tohi. Aga nii vaikselt, tasa ja targu. Ega lapsed rumalad ole, nemadki saavad aru, et Pärnu on suurepärane elukeskkond. Küsimus on vaid töökohtades, mis aitaks õpitud erialadel ka head ning tasuvat tööd leida. Sellega ei ole meil siin paraku veel asjad liigahästi. Aga areneme!

Kuidas sa seda arengut näed? Kas see ongi see, miks kohalikus poliitikas kaasa rääkida soovid?

Jaa, absoluutselt, on vastus viimasele küsimusele. Pärnu on juba täna väga hea koht elamiseks, õppimiseks, nii noortele kui vanematele huvitegevustega tegelemiseks. Peame sellesse jätkuvalt panustama, aga mõtlema tõsiselt ka sellele, kuidas meelitada meie linna ja maakonda veelgi enam ettevõtlikke inimesi, kes siin töökohti looksid ning seeläbi noortele paremad võimalused annaksid just siin ise pere luua, lapsi saada, neid kasvatada ja koolitada. Et need lapsed omakorda sooviksid siin pere luua ja lapsi saada. Pärnul on tohutu potentsiaal olla parim elu-, töö- ja puhkekeskkond kogu elukaare vältel. See viimane on väga oluline. Peame suure hoolimisega mõtlema ka oma eakatele, kes soovivad olla lisaks väljateenitud puhkusele ikkagi toimekad, kelle jaoks peab olema tagatud piisav arstiabi ja hooldus, huvitegevuse ja ühiskonnaelus kaasarääkimise võimalused. Ma näen erinevates arengukavades numbrit 55 eakatest rääkimise kontekstis. No kuulge, 55 ei ole eakas, see on hiline keskiga, väga toimekas iga. Isegi 70 on veel vägagi toimekas iga. Elu on muutunud, inimesed ühes sellega ning me peame ise elule selles osas kohaselt järele jõudma. Puutun kokku Pärnu Pensionäride Liidu tegemistega ja näen, et selle liikmeskonnas on sära ja tuld kõvasti. Toredad aktiivsed inimesed.

Üks mõte veel. Peame ise olema iga päev uhked selle üle, et elame parimas linnas planeedil Maa ning anname oma panuse selle veelgi ägedamaks muutmisse. See on suhtumise küsimus, millest algab kõik. Ka poliitikas. Tuleb lõpetada suhtumine „nii ei saa, nii ei tehta, raha ei ole“ ning asendada see visiooniga linna ja maakonna arengust, mis ei piirduks vaid 4-5 aasta ja kohalike valimiste ühe tsükliga. Meil peab olema pikk plaan. Ka kümme-kakskümmend aastat on liiga vähe. Saja ja enam aasta taguseid, legendaarse Pärnu linnapea Brackmanni ideedest sündinud, vilju naudime tänapäevalgi. Milline on meie panus sajaks aastaks ja edasi, on väga oluline küsimus. Mina soovin neil teemadel kaasa mõelda ja anda oma panus. Südame ja mõistuse, aru ja hoolimisega. #südamegapärnu