Pikka sissejuhatust tegemata: tänavusuvine Beach Grind festival jättis Pärnu Rannapargi endast surnult maha lebama. Olukord on mitu korda hullem kui eelmisel suvel. Kuigi siis tundus, et asi on juba niigi hull.
Korraldajate eilne vabandus viitega ekstreemsele vihmasajule ja kinnitusele, et taastamistööd on juba alanud ning Rannapark saab veel parem kui varem, mõjuvad sõnades vaat et nunnultki, tegelikkus on siiski muu. Mis tahes väliürituse korraldaja ja selleks loa väljastaja peavad mõistliku hoolega ette teadma, et iga sellise üritusega kaasneb ilmastikurisk. Seda enam, et sama festivali korraldatakse samas kohas mitmendat aastat.
Korraldajate jutt, et Rannapark vajab tulevikus osalist parandamist, toetamaks professionaalset sündmuste korraldust, on õige, kuid sedagi vajadust teadsid nii korraldaja kui ürituseks loa väljastaja – Pärnu linnavalitsus – juba mitu aastat tagasi. Kui mitte varem, siis peale eelmise suve festivali, mis selgelt näitas, et ajaloolise Rannapargi võime võtta vastu massiivseid üritusi ja rahvamassi ning kogu vajalikku tehnikat, raskeveokeid ja kohapeal paigaldatavat infrat on praeguses olukorras ühemõtteliselt ammendunud.
Aga sellest ei õpitud mitte midagi! Ei teinud ei korraldaja ega linnavalitsus mitte ainsatki sammu, et luua vastav keskkond. Selline asjade korraldus on selgelt hoolimatu ning tahtlikult halvendab loodus- ja meie kõigi elukeskkonda. Ilma süüks oma eksimusi ja valearvestusi ning hoolimatust ajada on erakordselt küüniline. Suhtumine, et pärast meid tulgu või veeuputus, ei ole tänapäeva maailmas mitte kuidagi kohane.
Nüüdseks on festivalist möödas viis päeva. Avanenud on lõpuks Ammende-poolne läbipääs Rannaparki. Aga park ei ole veel festivalist jäänud mattidest, mudastest heinavallidest, mis ulatuvad puusani, ja muust kraamist tühjaks veetud, ei ole ka tarad eemaldatud. Kiiva sõitmata tänavavalgustusposte saab üles lugeda sõrmedel. Enamik neist on suurte autodega pargis ukerdamisest kaldu, esimene post pargi sissepääsul lausa esimest päevast ja ega keegi hooli.