Ingrid Sinikas

Head sõbrad, Valimisliit Südamega Pärnu AINULT HEAD UUDISED rubriigis taas üks pikem lugemine. Need head mõtted, otse südamest, kuuluvad nelja lapse emale, alati säravale ja energiast pakatavale Ingrid Sinikasele. Lugege ja mõelge kaasa!

Ingrid, oled aktiivne noor naine, nelja lapse ema, ettevõtja. Aga nagu iga meie intervjuu puhul ikka, alustame päris algusest. Kes sa oled ja kust tuled?

Olen Ingrid – 37 aastane naine, 4 lapse ema, õde, tütar, sõber, ettevõtja, Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži tudeng sotsiaaltöö erialal ja südamega tegutseja asjade eest, mis on mulle olulised.

Olen sündinud Pärnus ning veetnud oma lapsepõlve ja teismeea just siin — linnas, mis oli ja on mulle nii südamelähedane. Mu lapsepõlv möödus rannarajoonis, päris ranna ääres, kus iga päev tõi midagi uut – kas mõni väike seiklus, uus sõber või lihtsalt aeg vendadega mere ääres. Elu kulges vaba ja uudishimulikuna. Et ema töötas Pärnu turismivaldkonnas – spaade ja hotellide maailmas – jooksin mööda hotellide pikki koridore, piilusin koosolekute uste taha, maiustasin hotellide kohvikutes, vaatasin kõrvalt, kuidas probleeme lahendati ja külalisi võõrustati. Selles maailmas oli midagi lummavat – mingi pidev liikumine ja võimalus muuta kellegi päev paremaks. Just siis, lapsepõlves, hakkasin taipama, kui oluline roll on turismil Pärnu igapäevaelus ja arengus. Sain aru, kui palju rõõmu ja väärtust toob hästi tehtud töö ning kuidas detailid ja suhtumine võivad luua erilise kogemuse. Päriselt sain turismi olulisusest Pärnu kontekstis muidugi hiljem aru.

Ema oli ja on mulle eeskujuks – tema oli see, kes oli alati kohal, väärtustas meie külalisi, oli ettevõtlik ja soe. Temalt õppisin, mida tähendab pühendumus, vastutustunne ja oskus ka igapäevaseid hetki väärikalt kanda. Minu arusaam turismi olulisusest ja vajadusest sai tugeva aluse tänu temale.

Kasvasin üles normaalsuses, kus suvi on täis külalisi, melu, võõrast keelt ja kultuuri. Pungil Rüütli tänavat ja kihavat randa. Sel ajal polnud mul aimugi, et selline ei ole elu mitte igas linnas, see on suuresti Pärnu eripära. Suvine melu, mis toob meie kõigi ellu energiat ja mis salata, ka raha. Kiirele ja kihavale suvele järgneb aga sügis ja seejärel talv, mis lubab Pärnul hingata, rahuneda, puhata. See tsükkel annab Pärnu elule omamoodi harjunud rütmi ja on õpetanud mindki puhkama selles rütmis. Lihtsalt nii on kogu aeg olnud ja selline rütm on mulle harjumuspärane ja kodune.

Kuigi, tunnen, et tahaks ka talvisel perioodil rohkem elu ja põnevust Pärnu tänavatele ja see on miski, millel peaksime üheskoos fookust hoidma. Ettevõtja ja elanik vajavad tegelikult mõlemad turiste ka hooajavälisel perioodil meie linna külastama, see aitab tagada parema toimetuleku kohalikele inimestele ja loob linnatänavatele rohkem elu ning raha liiguks meie ettevõtjatele ka vaiksematel kuudel. Turismimajanduse hooajalisus on üks olulisemaid arengupidureid Eesti kuurortlinnades. Talvise turismi arendamine – näiteks tervise- ja kultuuriturismi kaudu – aitaks suurendada töökohtade stabiilsust ning ettevõtlust ka väljaspool suvehooaega. Pärnul on selleks kõik eeldused olemas: tugev spaavõrgustik, kontserdikultuur, konverentsivõimalused ja mereäärne miljöö, mis võlub ka lumes ja vaikuses. Kindlasti oluline teema, mida üheskoos fookuses hoida.

Kasvasin ka ise suure pere keskel – mul on neli venda, kellega koos kasvamine on olnud omaette seiklus. Nad on õpetanud mulle koostööd, empaatiat ja piiritut huumorimeelt. Suure pere elu andis mulle varakult kogemuse, et jagatud rõõmud ja mured loovad tugeva ühtekuuluvustunde. Vennad näitasid mulle, kui oluline on kuuluda, hoida teisi ja lasta ka endal olla hoitud. Just see kuuluvuse ja turvatunde vajadus saadab mind ka täna nii pereelus, töös kui kogukonnas.

Nagu paljud noored, tekkis minulgi soov näha maailma, avastada uusi kohti ja ka ennast. Läksin, et kogeda, näha, ja ehk ka leida vastus küsimusele: kas kusagil mujal on ehk minu koht? Aga ei olnud. Maailmas on palju imeilusaid kohti kuid mitte ükski ei tulnud koos tundega, et see on minu kodu ja siia ma kuulun. Kodutunde olulisus ja mälestused Pärnust muutusid minu jaoks eriti oluliseks siis, kui sain emaks. Olles siis veel kahe lapse ema, tundsin aina enam, et tahan ka oma lastele luua võimalust kasvada ja elada Pärnus nagu olin seda ise kogu ilus kogenud. Soovisin, et minu lapsed saaksid luua siia oma mälestused – kogeda samu rannaõhtuid, seiklusi ja vahetut kogukonda. Need mõtted tekitasid veelgi sügavamat igatsust Pärnu järele ja nii sündiski seitse aastat tagasi otsus tulla koju tagasi.

Olin 24-aastane, kui minust sai ema. See muutis mind jäädavalt. Emarollis leidsin rahu, sügavuse ja elu mõtte. Laste kasvatamine oli minu esmane ja teadlik valik – anda neile aega, lähedust ja kohalolu. Aastad läksid, perre sündis veel lapsi ja tundsin end õnnelikuna, täidetuna. See oli aeg, mil mu elu keerles täielikult emaduse ümber ja see tundus mulle loomulik ja õige. Alles neljanda lapse sünni järel hakkas minus vaikselt tärkama tunne, et midagi uut ootab ees. Justkui oleks minus peidus veel mõni tahk, mis otsib väljundit.

See ei olnud rahulolematus emarolliga, vaid teadmine, et minus on veel potentsiaali – vajadus õppida, kasvada, panustada. Tunne ei andnud enam rahu ning ma hakkasin otsima võimalusi, kuidas ühendada emarolli täitmine eneseteostuse ja ühiskondliku panusega. Nii jõudsingi samm-sammult ülikooli õppima. Olin taas liikumas, arenemas, leidmas tasakaalu laste ja enda soovide vahel.

Oled olnud ja oled ka täna tegev sotsiaalvaldkonnas. Räägi palun sellest lähemalt.

Täna toimetan sotsiaalvaldkonnas – päriselt ja südamega. See on minu tee, mis on kasvanud kogemusest, vaatlusest ja elust enesest. Töötan kahe mittetulundusühingu juhatuse liikmena ja vastutan ühtlasi ühe üksuse töö korraldamise ja arendamise eest.

Igapäevaselt juhin hoolekandeasutust, mis töötab erivajadustega laste ja nende peredega, pakkudes teenuseid, mis lähtuvad lapse individuaalsusest, mitte diagnoosist. Minu kutseline teekond on kujunenud praktikast ja õpingutest, kuid ka ema mõjust, kes on olnud kogu elu aktiivne ja pühendunud turismivaldkonna edendaja. Tema empaatia, siirus ja kohalolu on mind sügavalt mõjutanud ja kujundanud.

Minu fookuses on inimkeskne lähenemine – selline, mis ei määra inimest läbi tema toimetulekuraskuste, vaid näeb tema potentsiaali. Olen aktiivselt seotud teenusmudeli arendamisega, kus hoolekanne, haridus ja tervishoid töötavad koos, et sünniksid päriselt toimivad lahendused. Pärnus on palju peresid, kus kasvavad suure hoolduskoormusega lapsed, ning neile peab olema tagatud mitmetasandiline ja õigel ajal kättesaadav tugi. Teenused ei tohi olla killustunud – need peavad moodustama terviku. Olen veendunud, et kohalik omavalitsus peab liikuma „tulekahju kustutavast“ süsteemist ennetavate ja võimestavate teenusteni. See on investeering tulevikku.

Minu kogemus näitab, et tänane suurim kitsaskoht on sotsiaaltöö ja tervishoiu vähene koostöö. Näen seda igapäevaselt – inimene, kes vajab tuge, peab sisse astuma viiest erinevast uksest, selle asemel, et saada abi ühest kohast. Õnneks on seadusandlus muutumas ja hetkel on vastav eelnõu kooskõlastusringil. Lisaks on laual mitmeid muid sotsiaalvaldkonda puudutavaid eelnõusid, mille loomises saan kaasa rääkida: sotsiaalhoolekande seaduse, ravikindlustuse seaduse ja meditsiiniseadme seaduse muutmise eelnõud jm. See on ääretult põnev, vastutusrikas ja sisukas protsess.

Viimane Arenguseire Keskuse konverents kinnitas mulle, et sotsiaalteenuste tulevik peitub paindlikkuses, kogukonna kaasamises ja piirkondlikus koostöös. Ühtne standard ei sobi kõigile – ka Pärnu vajab eristatud lähenemist linnaosade ja sihtrühmade lõikes. Teenuste kvaliteeti tuleb hinnata mitte ainult numbrite, vaid ka inimeste rahulolu kaudu.

Sotsiaalvaldkond on täis väljakutseid, kuid ka sügavat tähendust. Olen leidnud oma koha, kus saan teha olulist tööd – aidata luua ühiskonda, kus iga inimene tunneb end väärtuslikult. See nõuab pidevat arengut, koostööd ja pühendumust. Ning seda teed käin täie südamega.

Sinu peres kasvab neli last. See tähendab, et riigi ja seaduse mõttes oled paljulapseline pere. Milline on paljulapselise pere elu Pärnus?

Olen nelja lapse ema ja see tähendab, et minu pere on tõesti ametlikult paljulapseline. Esiteks tuleb siinkohal suur kiitus Pärnu linnale: tasuta parkimine! Ma ei tee nalja, iga kord, kui pargin linnas, tunnen suurt rõõmu – see on lihtne asi, aga samas ei ole ka. Alates neljandast lapsest saab auto linnavalitsuses registreerida ning linna parklad ja tänavad on tasuta parkimiseks. See on praktiline toetus, mis teeb igapäevaelu lihtsamaks ja mida ma kindlasti väärtustan.

Meil on Pärnus piisavalt lasteaiakohti ning palju toredaid mänguväljakuid ja rattateid, mida koos lastega avastada.

Keskranna mänguväljak on minu laste kindel lemmik – seal kulgeb aeg teistmoodi, lapsed saavad joosta, turnida ja lihtsalt olla lapsed. Ka talvel on Pärnus tegevusi, mis muudavad pimedad kuud rõõmsamaks – Skypark ja mitmed kvaliteetsed mängutoad, Pernova loodusmaja, trennid ja huvikoolid. See kõik loob peresõbraliku keskkonna, kus on lihtne ja meeldiv olla vanem.

Tunnen, et Pärnu on peresõbralik linn – linn on kompaktne, turvaline, rohelust on palju ning liikumisvõimalusi jagub. Paljulapselise perena ei ole ma kunagi tundnud end kuidagi kõrvale jäetuna. Jah, vahel on kuulda eelarvamusi – ikka arvatakse, et suur pere tähendab automaatselt abivajadust –, kuid enda kogemuse põhjal saan öelda, et Pärnus on see pigem harv kui reegel.

Siiski, tuleb tunnistada, et väljaminekud on suured – nii igakuised kui ka hooajalised. Eriti tuntavad on need augustis ja septembris, kui lapsed on suvega riided “ära kandnud” ja vajavad korraga kõike uut. Suuremate laste puhul tuleb arvestada ka nõudlikumate soovidega ning sageli tähendab kooliks valmistumine reisi Tallinna, sest kogu vajaminevat ei pruugi Pärnust leida.

Selle kõige juures oleks kasulik, kui alates kolmandast lapsest oleks lasteaia kohatasu vähemalt osaliselt kaetud või täielikult tasuta. Lapsed on väärtus ja paljude perede jaoks on lasteaia kohatasu arvestatav kulu, mis mõjutab pere igakuist toimetulekut.

Lisaks on oluline vaadata üle ka gümnaasiumikohtade kättesaadavus Pärnus – järjest rohkem lapsevanemaid, sealhulgas mina, tunnevad muret, et paljudele noortele ei pruugi meie linnas jätkuda õppimisvõimalusi. See ei ole ainult hariduslik, vaid ka vaimse heaolu küsimus – aastast aastasse korduv rebimine gümnaasiumikohtade nimel ei ole jätkusuutlik. Linn ja riik peaksid siin leidma lahendusi.

Veel üks kogemus, mis vajaks paremat läbimõtlemist, oli uue toitlustaja tulek lasteaedadesse. Üleminek oli konarlik – oli päevi, kus vanemad pidid ise lastele toitu viima. Samuti on kuulda, et uus toitlustaja on kallim ja toidu kvaliteet ei vasta ootustele – seda enam, et õpetajad ei pruugi või julge ka avalikult oma muret väljendada. Selle kõige valguses on keeruline antud otsust õigustada või seda isegi täielikult mõista. Ühtne toitlustussüsteem võib tunduda efektiivne, kuid riskide maandamise seisukohalt on mõistlikum leida uusi innovaatilisemaid lahendusi.

Millega vabal ajal tegeled?

Olen õppinud väärtustama aega iseendale ja julgen võtta endale hetki, kus saan olla üksi, kuulata muusikat, koondada mõtteid ja lihtsalt unistada. Aina enam hindan selliseid vaikseid pause, kus seltsiks on vaid enda sisemaailm ja rahu. Need hetked annavad mulle jõudu, tasakaalu ja uut selgust.

Lisaks olen teadlikult võtnud fookusesse ka oma füüsilise tervise – püüan iga päev käia jalutamas või jooksmas. See on minu viis ühendada liikumine mõtlemise, mõtestamise ja maandamisega. Selline kombo töötab minu jaoks hästi ja on saanud loomulikuks osaks päevast. Eriti meeldib mulle liigelda Jaansoni rajal, mis toob sisemise rahu ja pakub väga kauneid vaateid.

Tean, et kõik nõuab oma aja – ja kuna elu on hetkel üsna intensiivne, ei ole plaanis uusi hobisid juurde võtta. Mul on soov ja tahe proovida erinevaid spordialasid nagu padel, tennis, rannavõrkpall, ekstreemsport jne. Kui lapsed on suuremad, õpingud tehtud, võib-olla ka magistrikraad taskus ja ettevõtted stabiilsed – küll siis vaatan, mida veel ette võtta, sest tahe uusi asju kogeda, on suur.

Milliste mõtetega astusid uue valimisliidu Südamega Pärnu asutajate rivvi? Mis on sinu jaoks peamised suunad, millega soovid tegeleda ja oma panuse linna edasisse arengusse anda?

Südamega Pärnu valimislliidu ja inimeste juures kõnetas mind eelkõige võimalus päriselt panustada – mitte ainult arvamuste ja ideedega kõrvalt, vaid ka tegude ja vastutusega seestpoolt. Olen Pärnuga tugevalt seotud – mitte pelgalt elukoha kaudu, vaid läbi kogemuste, mälestuste ja väärtuste, mis on mind kujundanud. Mul on isiklik suhe Pärnu linnaga ja just seetõttu tundsin, et on aeg võtta järgmine samm ja anda oma panus Pärnu edasisse arengusse.

Minu vaade Pärnule on laiem kui ainult turismihooaja kestvus – see hõlmab laste heaolu, perede toimetulekut, hariduse kättesaadavust ja linna aastaringset elujõulisust. Usun, et linna areng ei saa toetuda ainult soojadele suvekuudele. Meil on vaja rohkem tähelepanu pöörata sellele, kuidas Pärnu elab ja toimib ka väljaspool hooaega – kuidas toetada ettevõtjaid, hoida ja kaasata noori, toetada peresid ning kujundada linnaruum selliseks, et igal põlvkonnal oleks siin hea ja turvaline olla.

Kandideerin Pärnu linnavolikokku sooviga tuua linnavalitsemisse rohkem kuulamist, sidusust ja teadmispõhist otsustamist. Pärnu on linn, milles peitub palju potentsiaali ja mina soovin aidata seda potentsiaali ellu äratada – professionaalselt, südamega ja koos inimestega.

Minu jaoks tähendab linna südamega tegutsemine ausust, osalust ja hoolimist. Ma ei tule “parandama kõike”, vaid tahan koos teistega liikuda samm-sammult parema Pärnu poole – sellise linna suunas, kus on ruumi nii suure pere kui ka üksiku jalutaja unistustele.

Suur tänu, hea Ingrid ja edu valimistel!