Viive Tüür

Valimisliit Südamega Pärnu AINULT HEAD UUDISED rubriigis intervjuu pikaaegse kunstipedagoogi, koolijuhi ja nüüdse Pärnu Pensionäride Liidu juhatuse esimehe Viive Tüüriga. Võtke mõnusasti kohvitass kõrvale, lugege ja kohe süvenege. Viivel on häid mõtteid jagada!

Viive, mitu põlvkonda pärnakaid tunneb sind nii kunstiõpetaja kui koolijuhina. Täna pead pensionäri põlve, aga energiat jagub sul kohati enam kui kahel nooremal inimesel kokku. Enne kui räägime sellest, mida sa igapäevaselt teed, alustame ikka päris algusest. Kes sa oled ja kust tuled?

Olen põline pärnakas, siin käisin lasteaias ja koolis. Mul oli õnn õppida Pärnu 1. Keskkoolis, kus eelmise sajandi 60. aastatel valitsenud õhkkond oli tollaste olude kohta üpris vabameelne ning pedagoogid enamasti soosisid noorte algatusi ja isetegemise lusti. Sain koolist kaasa organiseerimisjulguse ja esimesed kogemused, lisaks oskuse näha ajalugu ja ühiskonda selgema pilguga kui tollastes õpikutes kirjutatu, korraliku keelteoskuse jpm. Respekt mu kunagistele õpetajatele! Kui 5 tudengiaastat Tallinnas maha arvata (lõpetasin pedagoogilise instituudi), olen kogu elu Pärnus elanud ja töötanud.

Olen elus mitmeid ameteid pidanud. Esimeseks töökohaks sai Pärnu korteribüroo, kus kooliplikana suvevaheaegadel siia puhkama saabunuid sisse registreerisin (nõuka-ajal oli sissekirjutus kohustuslik) ja neilt kuurordimaksu, 1 rubla linna tuludesse, kasseerisin. Tudengisuved möödusid EÜE-s, kus tuli teha üldehitustöid. Tänaseni on mul kusagil sahtlinurgas alles müürsepa, betoneerija ja troppija tunnistused, ehkki ammuilma vananenud. Läinud sajandi 70.-80. aastail olin mõnda aega ametis Pärnu rajooni komsomoli- ja parteikomitees. Miks? Minu põlvkonna jaoks oli Stalini-järgsete aastate Nõukogude Liit mitte niivõrd kurjuse kui totruse impeerium. Aga totrust või ülekohut on raske ükskõikselt pealt vaadata; pidasin õigemaks mõistlikele tegemistele oma võimalusi mööda kaasa aidata, rumalusi pidurdada. Ma ei kiitle, aga ei kahetse ka neid aastaid; õppisin palju, küllap laiemalt kui töö koolis võimaldanud oleks. Ausalt öeldes, ühtegi tõsimeelset kommunismi ehitajat ma sellel tööl ei kohanud – toonased kolleegid olid kõik normaalsed ja tegid, mida oskasid, et maarahvas räbalates oludes väheke paremini hakkama saaks.

Enim aastaid olen muidugi pedagoogina töötanud mitmes Pärnu koolis, kõige pikemalt Raekülas. Õpetasin kunsti, joonestamist, kunstiajalugu, käsitööd ja kodundust, vajadusel muudki. Aastate jooksul on mul olnud palju väga toredaid õpilasi, kellega on nüüdki siiras rõõm kohtuda, nende edusammudele kaasa elada. Õpetaja-ameti kõrvalt lõin kaasa Eesti Haridusfoorumi töös. 5 aastat olin selle korraldustoimkonnas, kus tekkis side paljude suurepäraste eri valdkondi esindanud inimestega, kellelt oli palju õppida. Edasi tulid õppealajuhataja ja veel edasi koolijuhi töö. Viimane lõppes minu jaoks üpris äkiliselt, kui meie kunagine nooruke linnapea mu ametist vabastas, ajendiks ühe tema eakaaslasest noormehe sepitsetud kaebus. Otsuse langetas linnajuht kähku ja sellele järgnes vilgas organiseerimistöö, et tehtud otsust kinnitada. Mõnikord vaatan muigega oma isiklikku arhiivi, kus on mitu Pärnu LV tänukirja eri linnapeade allkirjadega ning nende vahel siis käskkiri vallandamise kohta. Ma ei taha siin toda orwellilikku lugu lahkama hakata; liiati on elu ise tolle kampaania peakorraldajad ammu valusasti paika pannud. Siiski sai sellest pöördepunkt mu eluloos. Küsisin endalt, kas tõesti on õpetajatöö ainuke asi siin ilmas, millega hakkama saan? Otsustasin, et mõõt on täis ja nüüd aitab.

Järgnenud aastal pühendusin tervise taastamisele, olin täiskohaga vanaema oma kõige esimesele lapselapsele ja siit edasi valisin tervist säästva töö – tõlkisin raamatuid eri kirjastustele, kuni jõudsin pensionäri staatusesse. Igavust ma ei tunne, pigem napib aega, sest huvitavat, aga ka tegemist vajavat on ümberringi hästi palju. Tasapisi jõuab pärale, et elu on pagana lühike, niisiis – carpe diem!

Pärnu Pensionäride Liit on ilmselt see, mis tänasel päeval enamuse sinu ajast võtab. Koosolekud, kohtumised, koolitus- ja seminaripäevad, vahvad peod lisaks.

Pärnu Pensionäride Liidu tegevjuhi kohustusi täidan kuuendat aastat. Levinud ettekujutuses on pensionär hädine, ei saa millestki aru ja vajab abi, mida ka häälekalt nõuab. Tegelikult asi nii hull pole. Pensionäridel vanuses 65–90+ on väga erinevad soovid ja vajadused sõltuvalt tervisest, huvidest, hoiakutest ja paljust muust. Meie ridades on piisavalt palju rahvast, kellel on jõudu, tarkust ja tarmu kaasa aidata ühiskonna paremaks kasvamisele. PPL ei lahenda eakate tervise- või toimetulekuprobleeme – selleks puuduvad meil vahendid, mis on olemas riiklikel struktuuridel. Aga me püüame olla kohalikule omavalitsusele arvestatavaks partneriks teisel viisil, pakkudes eakatele tegevusi, mis aitavad ära hoida või vähemalt kaugusse lükata langemist sotsiaalabi fookusesse. Eakate tervis, eriti vaimne tervis, on suuresti sõltuv valitud eluviisist. Metsa tn 10 majas on pensioniealistel võimalusi suhelda, laulda, tantsida, pilli mängida, jõukohasel viisil sportida kas tervisevõimlemise või osavus- ja lauamänguharrastuse kaudu. Kõik see aitab säilitada tervist ja elurõõmu kõrgeima vanaduseni, nii et meie liikmeskonna seas leidub ka 90+ (mõnikord isegi 100+) reipaid ja toimekaid vanainimesi.

Koosolekuid peame nii harva kui võimalik ja just nii tihti kui vaja – töönõupidamisteta ei toimi ükski organisatsioon. Kord kuus saame huvilistega kokku vestlusklubis, mida sama hästi võib koolitusteks lugeda. Vestluspartneriteks kutsume eri eluvaldkondade esindajaid, teiste hulgas ka poliitikuid ja linnajuhte. Usun, et seesugused kohtumised on kahepoolselt kasulikud: võidavad eakad, saades otseallikast paremini kurssi ümberringi toimuvaga ning teisalt, ei maksa arvata, et näiteks tohter või meelelahutaja või poliitik ei tahagi teada, mida eakam rahvas tegelikult mõtleb, vajab, ootab. Pidusid ja muud meelelahutust võiks muidugi rohkemgi olla, soovijaid jätkub. Paraku pole meie MTÜ tulus äriettevõte või rahapada, nii et siin on piirid ees.

Millist elu eakas pärnakas elab? Milline oleks sinu ideaalne Pärnu just eakamate linnakodanike vaates?

Eakas elab nii, nagu olud lubavad. Eakate suurimad murekohad – pensionid, hinnad poes, arstiabi kättesaadavus – on võimalik lahendada Toompea, mitte kohalikul tasandil. Järgnevalt räägin sellest, mis on KOV võimuses.

Ideaalset linna ainult eakatele pole vist olemas. Eakatel on hea elada selles linnas või asulas, kus on hea elada ka lastel, noortel ja kõigil tööealistel. Just niisugune olekski ideaalne Pärnu. Muidugi on eakatel ka vanusespetsiifilisi soove: et nii toidupood, apteek kui bussipeatus oleksid elukoha lähedal ja et leiduks ka mõnus varjuline roheala, kus jalga puhata, eakaaslastega kokku saada ja juttu puhuda. Kõnniteed võiksid jalgsi liiklejatele ohutud olla ja nende äärekivid abivahendite toel liikujatele ületatavad, ka liiklusfooride jalakäija-tsüklid veidi pikemad olla. Talvel lume ja sügiseti leheprahi võiks linn tänavatelt koristada, ilma et nõuaks „teopäevi“ vanainimestelt. Et vihmavesi ei uputaks tänavaid ja koduhoovi. Lihtsad asjad, mida vanusest sõltumata sooviksid tegelikult kõik pärnakad ja mis on targalt tegutsemisel täiesti võimalikud. Lühidalt: ideaalses linnas on linnavalitsejad pööratud näoga oma valijate, s.t linnakodanike poole ning esimeses järjekorras seisavad head oma valijaskonna, mitte võõraste soovide täitmise eest.

Millega vabal ajal tegeled?

Vaba aega võiks rohkem olla! Armastan lugeda nii teabe- kui ka ilukirjandust ning pühendun sellele nii palju kui võimalik. Minu põlvkonna eripära on, et saime omal ajal paralleelselt kaks haridust – ühe koolist, teise raamaturiiulist. Kahju on pealt näha, kuidas lugemine jääb noorte seas alla telefonis Tik-Toki vmt näppimisele, millega paraku kaasneb nii väljendus- kui suhtlusoskuste allakäik. Minu täiskasvanud lapsed kuuluvad veel lugejate põlvkonda, aga lapselaste puhul, kes õppisid telefoniekraani pühkima varem kui lugema, ma selles enam väga kindel pole. Isad-emad on küll nende ekraaniajale piirangud seadnud ja hoiavad valvsa silma peal, kuid siiski tuleb tõeks tunnistada araabia vanasõna: poeg on alati rohkem oma aja kui oma isa nägu. Mitu riiki on juba keelustanud telefonikasutuse põhikoolis, ehk oleks meilgi aeg teha sama ja päästa, mida veel päästa annab.

Telest vaatan peamiselt AK-d, mõnuga ka ajaloofilme. Väldin ulmekaid, märuleid, seebikaid. Sageli võib mind kohata kontserdimajas, aga ka teatrietendustel. Rõõm on tõdeda, et meie Endla on vahepealsest hädaorust üle saanud ja end taas arvestatavale tasemele mänginud. Astun võimalusel sisse muuseumitesse ja näitusesaalidesse, kuid ei tiku näituste avamisele – eelistan rahus vaadata ja nähtava üle mõtiskleda.

Reisida meeldib; kuumadele rannamõnudele eelistan kohtumisi antud paiga ajaloo ja kultuuriga. Kuni veel koolis töötasin, käisin sageli nii oma kui teistegi koolide õpilastele Euroopa kultuurilinnu ja neis leiduvaid kunstiväärtusi tutvustamas. Euroopas on niivõrd palju vaatamist ja avastamist väärivat, et mind eriti ei tõmba siit kaugemale eksootikat jahtima.

Meeldib liikuda. Kolmel hommikul nädalas käin tervisevõimlemises ja nädala teistel päevadel, kui ilm vähegi lubab, kõndimas. Kõnnin vahel promenaadil või Jaansoni rajal, vahel sootuks teistel marsruutidel. Neil kõnnituuridel jääb ikka silma midagi uut, mis linnas hästi tehtud, või vastupidi, mis tegemist ootab. Autos sõites jääks see nägemata, sest tähelepanu koondub ju liiklusele. Ujumas käin pigem mõnes basseinis kui madalas ja pahatihti saastunud Pärnu lahes. Meeldib käia kodu lähedal Strandi spaas, kus on küll vähem n-ö tulesid ja vilesid, aga ka vähem rahvast. Tõmbenumbriks on ka vesivõimlemise harjutused telekast valitava programmi järgi.

Tahaksin rohkem ja sagedamini aega veeta laste ja lastelastega, paraku ei ela neist keegi Pärnus ja on hõivatud kes kooli, kes kutsetööga. Pole parata, kui Pärnus pakutavad võimalused on kesised. Tegelikult on mu süda rahul, sest kõigil lastel ja nende peredel läheb hästi. Viis lapselast kasvavad ja arenevad toredasti, vanimast saab septembris mereakadeemia tudeng ja kõige noorem alustab 3. kooliaastat.

Milliste mõtetega astusid uue valimisliidu Südamega Pärnu asutajate rivvi? Mis on sinu jaoks peamised suunad, millega soovid tegeleda ja oma panuse linna edasisse arengusse anda?

Eks ikka muremõtetega oma linna tuleviku ja jätkusuutlikkuse pärast ning sooviga veenda otsustajaid paremate valikute tegemisele.

Pärnaka elu on ühtaegu kadestusväärne ja samas kaastunnet vääriv. Kadestavad need, kes siit suviti põgusalt läbi rändavad – oh mis ilu ümberringi, meri ja rand, muusika mürtsub ja äge ööelu käib. Suviti rõõmustavad ka majutus- ja toitlustusasutuste pidajad. Tavalise pärnaka vaatevinklist on pilt vähem roosiline. Kas pärnakal, kelle keskmine sissetulek riigi üks madalamaid, on üldse võimalik kirjeldatud paradiisist täiel rinnal osa saada? Pigem on pärnaka osaks luud ja lapp haarata ning suvekülalistele igapidi meeldida… paraku miinimumpalga eest. Kole oli läinud sügisel näha-kuulda teleekraanil tuntud saatejuhi suust arvamust, et „…kui suvehooaeg läbi, siis teile ei jäägi sinna Pärnusse mitte ühtegi inimest.“ Just nii ta ütleski. Seega, pärnakas inimese nime ei vääri, tema olemasolu õigustus on pärisinimeste teenimine … On siis mõni ime, et linna elanikkond järjest kahaneb? Noored eelistavad oma elu sisse seada mujal, kus erialaseks karjääriks ja raha teenimiseks paremad võimalused – siis saavad nemadki suviti Pärnu võlusid ja võimalusi nautimas käia. Muret teebki eelkõige see, et Pärnust ei kujuneks omamoodi „banaanilinn“, kus muud peale majutuse-toitlustuse ja rajude pidude pole.

Linn vajab tasakaalustatud arengut, mitmekesiste, tarkade ja tasuvate töökohtade olemasolu. Toetada tasub eelkõige neid ettevõtjaid, kes suudavad Pärnusse tagasi tuua tootmise – nüüd juba kaasaegsel, keskkonda säästval või isegi rikastaval moel. Ainult nii tagame linna jätkusuutlikkuse.

Samuti on vaja linnaruumiga arukamalt ringi käia. Kui järjest püstitame linna parimatesse piirkondadesse üksteise kukile lõputult külaliskortereid, kuidas või mida Pärnu või pärnakas sellest võidab? Võidab arendaja, kes soliidsed summad taskusse pistab ja siis Pärnust kaob. Kõnealuste, põhiliselt tühjalt seisvate korterite mittepärnakatest omanike jaoks on korter pelgalt seisva raha hoiustamise koht, mida kord-paar aastas üle vaatamas käia. Seesuguseid just kui väljasurnud hooneid on linnapilti üha juurde siginenud. Samal ajal, kui meie hotellipidajad kurdavad täituvuse üle! Ja päriselt linnaelanik on ilma jäänud kaunist vaatest või parkimiskohast, otseteest randa või parki. Kelle huvides ja miks me niiviisi teeme? Mõtlematult iga lapikese täisehitamine kesklinnas jm on kaasa toonud järjest sagenevaid uputusi linnatänavail, millega tegelemiseks linnavalitsusel, kahju öelda, tõsist tahet ei paista olevat. Tänavate üleujutusi pikendab seegi, kui pargid jm väiksemad rohealad kattuvad järjest suuremas ulatuses asfaldi, sillutise või muude tehiskatetega ning väheneb murupind, mis saaks liigset niiskust imada. Maad on võtmas fatalism, et mis parata, kui ootamatult sadas vihma. Või variant B, et meie ei saagi midagi teha, kuna see maatükk on eraomandis. Hm. Kuidas too maa küll eraomanikule sai, kui linnavalitsejad seda talle ei müünud? On meile üldse alles jäänud mõni ruutmeeter väärtuslikku pinda linna, s.t meie kõikide linnakodanike ühisomandisse?

Ma ei taha rohkem näha, kuidas linnas puid maha saetakse selleks, et asemele tekitada uusi halli betooni rüütatud „surnutelinnu“ või asfalteerida laiemaks teid ja parklaid. Kui me tõsiselt ja silmakirjatsemata hoolime inimeste vaimse tervise hoidmisest, siis linnaloodusel on imeline võime närve rahustada ja depressiooni ennetada. Seetõttu on mulle südamelähedane Pärnu parkide, meie kunagise hiilguse hea käekäik. Siit sugenes ka soov linna igasse asumisse oma pargike-puhkeala tekitada.

Need on teemad, millele paljud teisedki aktiivsed linnakodanikud on juba rida aastaid otsustajate tähelepanu juhtinud. Tulemusi annab oodata; esialgu on muutusi märgata üksnes retoorikas, kuid tegelikkus käib ikka vana rada. Ja need on teemad, millega minagi rinda pista tahan. Ma ei soovi sõdida mitte kellegi vastu, vaid õigete asjade eest. Selgitada ja veenda, võita mõttekaaslasi. Koostöö on alati tulemuslikum kui konfrontatsioon.

Aitäh, Viive, ja EDU valimistel!