Jana Ristimets

Rubriigis AINULT HEAD UUDISED järgmine intervjuu Valimisliit Südamega Pärnu tublist liikmest. Teie ees lugemine meie Staabiülem Jana Ristimetsast!

Jana, ilmselt teab iga pärnakas ja pärnumaalanegi sind kui mitte varem siis Ukraina sõja puhkemisest alates, kui asusid palgatöö kõrvalt vabatahtlikuna panustama sõjapõgenike abistamisse. Aga alustame ikka päris algusest. Kes sa oled, kust tuled?

Olen elupõline pärnakas, sündinud, kasvanud, õppinud ja oma pere loonud Pärnus. Olen vabaabielus ja emaks täiskasvanud tütrele ja peagi 17- aastaseks saavale pojale. Ilmselt pean oma elu suurimaks kordaminekuks just seda, et olen oma lastel aidanud valida õiged teeotsad, selleks, et elus võimalikult kaugele jõuda. Tütar on tänaseks lõpetanud ülikooli ja oma elu sisse seadnud pealinna. See on kahjuks kurb tõsiasi, et paljud noored, kes lähevad kõrgharidust omandama Tallinna, siis oma edasise elu nad sinna sätivadki. Arusaadav, et pealinnas on kõrgemalt tasustatud töökohad ja see on üks põhjusi, miks noored tagasi Pärnusse ei tule. Poeg käib Pärnus koolis ja on oma elu sidunud tugevasti jalgpalliga olles Pärnu Vapruses väravavaht.

Täna töötan ise ühes väikeses ettevõttes juhiabina, suure osa oma ajast aga olen pühendanud elupäästva esmaabi andmisele ja õpetamisele. Üks mu suurimaid unistusi, millele omalt poolt proovin igati kaasa aidata, on see, et iga inimene, olenemata vanusest, oskaks anda elupäästvat esmaabi. Juba lasteaias käime õpetamas, kuidas vajadusel helistada Häirekeskusesse. Mida varem lapsed sellised eluks vajalikud teadmised omandavad, seda rohkem on neil kriisiolukorras julgust tegutseda.

Olen rohkem kui 10 aastat olnud seotud Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, töötasin seal 8 aastat arendusjuhina, olin Pärnumaa piirkonna juht. Kui kunagi ammu oma nina üldse poliitikasse pistsin, siis just sotsiaaldemokraatide maailmavaated olid need, mis mind kõnetasid. Tänaseni olen arvamusel, et inimesi, kelle olukord ei ole kõige roosilisem (olgu see majanduslik või näiteks tervisest tingitud), tuleb märgata ja vajadusel aidata.

Aga nüüd tõesti sinu vabatahtliku tööst, sealhulgas Punase Risti ridades. Miks sa seda teed?

Olen Pärnumaa Punase Risti seltsi juhatuse esimees ja vabatahtlik. Nagu juba ütlesin, siis olen alati tahtnud inimesi aidata. Läbi Punase Risti on seda päris edukalt võimalik teha. Näiteks kui puhkes sõda Ukrainas ja inimesed hakkasid Eestisse tulema, sõjapõgenikud, kelle kogu maine vara mahtus ühte tavalisse poekotti, tundsin, et tuleb väga kiiresti reageerida. Kiiresti sai kokku pandud meeskond, kellega hakkasime inimestelt annetusi ühest uksest koguma ja teisest otsast ukrainlastele jagama. Oma palgatöö kõrvalt sai sõja alguskuudel sadu tunde seda ettevõtmist juhitud. Ei olnud harv vaatepilt, kui olin üle veebi oma töökoosolekutel mähkmepakkide ja hügieenitoodete virnade vahel. Need lood, mida siis põgenike suust kuulsin, jäävad ilmselt hinge igavesti. See, kuidas inimesed, kes olid kõik kaotanud, mitte ainult varaliselt, vaid paljud ka lähedased, aga nad suutsid sellest hoolimata olla nii tänulikud ja naeratada… Millist rõõmu tundsid inimesed kõige elementaarsemate asjade üle, olgu selleks šampoon või hambahari ja -pasta, see andis teadmise ja tunde, et teeme õiget asja.

Lisaks kuulun tänaseni Kaitseliitu, kahjuks muude asjade kõrvalt ei jää enam väga aega ennast sinna pühendada. Peale selle olen aastaid olnud vabatahtlikuna projektijuht Päästeala Noortelaagris, seda ka sellel aastal. Tegemist on laagriga, kuhu pääsevad üle Eesti päästeala noorteringides osalenud 200 tublit last. Laagris pannakse aasta jooksul saadud teoreetilised teadmised praktikasse. Kuna laager toimub juba 24.-dat korda, siis sealt on sirgunud terve põlvkond noori, kellest on saanud nii päästjad, kiirabimeedikud kui politseiametnikud. Just nii aitame luua meie kõigi ümber palju turvalisema Eesti.

Milliste mõtetega astusid uue valimisliidu Südamega Pärnu asutajate rivvi? Mis on sinu jaoks peamised suunad, millega soovid tegeleda ja oma panuse nii linna kui maakonna arengusse anda?

Kõige ausam ja otsem vastus oleks, et ma olengi südamega Pärnus. Kahjuks pean tõdema, et viimasel ajal on erinevad teemad, mis Pärnu linna juhtimisega ja otsustamisega seotud, igal inimesel südame kurjaks ajanud. Alates parkimiskorraldusest kuni erakoolide rahastamiseni.

Minu oma poeg õppis Pärnu Vabakoolis ja tütar lõpetas Sütevaka Humanitaargümnaasiumi. See oli meie teadlik valik, aga väga kindlatel põhjustel. Näiteks Vabakoolis on klassid väiksemad, kui KOV koolides – see annab õpetaja ja õpilase vahelisele kontaktile palju suurema kvaliteedi. Õppimisele läheneti läbi loomingulisuse, tervislikule toitumisele pöörati palju suuremat tähelepanu. Sütevaka gümnaasium on üle Eesti teada ja tuntud oma kõrge haridustaseme tõttu ja see pani tütart just seda kooli valima. Meie saime teda omalt poolt vaid toetada selle otsuse tegemisel.

Tänane linnavalitsus on otsustanud jätta erakoolid üsna omapead – seal koolis aga õpivad selle sama Pärnu linna lapsed. Üks minu eesmärke on kindlasti see, et erakoolide toetamine jätkuks.

Teine teema on kindlasti huviharidus. Me kõik teame, et liikumine teeb head, nii noorele kui vanale, aga kui soovid last trenni panna, siis rahakott peab päris pirakas olema. Eriti, kui laps või lapsed soovivad käia mitmes erinevas trennis. Kindlasti saaks linn siinkohal väga palju omalt poolt teha, et lapsevanem ei peaks jätma last trenni saatmata ainult seetõttu, et ta ei saa seda endale majanduslikult lubada.

Kokkuvõttes võin enda kohta öelda, et kui ma midagi teen, siis ikka südamega.

Foto: Jana Ristimests, erakogu