Marek Männik

Rubriigis AINULT HEAD UUDISED tutvustame pikema intervjuuga Valimisliit Südamega Pärnu liiget Marek Männikut. Pikemalt tuleb juttu haridusvaldkonnast, mis on Mareki tegevusväli ning mille kohta ta avalalat oma mõtteid väljendab. Aga mitte ainult.

Nagu ikka, alustame algusest – kes sa oled ja kust tuled?

Minu isapoolne suguvõsa on Pärnumaalt, seda on ka suur osa emapoolsest suguvõsast. Olen seega sünnipärane pärnakas. Lapsepõlve veetsin nii Kuldse kodu ümbruses, Vana-Saugas kui ka Mai rajoonis. Nende vahel liikudes sai tuttavaks kogu linn. Õppisin armastama Pärnu lähedust merele ja samas jõele, mille kallastel kasvavatel puudel sai poisikesena ronitud ja turnitud. Südamesse jäid meie linna laiad pargid ja hubasus.

Hariduse sain Ülejõe Põhikoolis, mis oli tollel ajal gümnaasium ja linna üks suurimaid koole. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läksin ülikooli Tallinna, kuhu jäin 24 aastaks. Õppisin ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks, teise hariduse olen saanud hariduse juhtimise valdkonnas. Ajalugu, ühiskonnaprotsesside vastu huvi tundmine ja haridusvaldkond on minu nö kired siiamaani nagu nad olid seda juba gümnaasiumipäevil.

Tallinn on suur ja võimalusterohke linn, koos sadama ja lennujaamaga, aga sellegipoolest säilitasin oma sideme Pärnuga, kuhu jõudsin, kui mitte sagedamini, siis suveperioodil mõneks nädalaks aastas kindlasti. Külastama sugulasi või lapsepõlvekodusse. Tegin aja jooksul küll paaril korral ka tõsisema katse tagasi tulla. Nendel aegadel jäi sellest protsessist mulje, mida ei tohiks potentsiaalsetele uutele elanikele tegelikult jätta, et “No kui Sa seal Tallinnas nüüd juba elad, siis ega Sa ikka tõsiselt tagasi tulla ei taha”. Seetõttu õnnestus see tagasitulek alles paar aastat tagasi, kui mu kaks last läksid samal aastal Pärnus kooli. Üks Sütevaka Humanitaargümnaasiumisse ja teine Koidula Gümnaasiumisse. Pärnus on tugev üldharidus ja mul ja mul on hea meel, et mu lapsed õpivad just nendes koolides.

Töötad hariduse valdkonnas? Mis on Pärnumaa haridusmaastikul hästi, mis halvasti? Kuidas suhtud erakoolide rahastamisse?

Minu arvates on seni olnud Eesti haridussüsteemi positiivne külg see, et siin on olnud palju vabadust. Iga lapsevanem saab valida, lähtudes perekonna arusaamadest, oma lapsele sobiva kooli. Olgu selleks spordi-, kristliku- või reaalkallakuga kool. Waldorf suunitlusega või nö rangete katsetega eliitkool. Pärnus on sisuliselt kõik need võimalused olemas ja nii võiks see jäädagi.

Kuigi viimasel ajal on populaarne rääkida sellest, et kogu vastutus õpilase edukal edasijõudmisel on õpetajal ja sellel, kas ta on noor ja kasutab muutunud õpikäsitust, teeb huvitava tunni, siis mina päris nii ei arva. Mina olen seisukohal, et õpetamisel on oluline ka kodu roll, õpilase perekondlik taust ja vanemate võimalused. Liikumine on selles suunas, et koolis tuleb vähem pingutada ja vaeva näha. Samal ajal on näha, et Eesti majandus kidub osaliselt just seetõttu, et ülikoolidesse ei asu piisavalt tudengeid erialadele, mida on ühiskonnale tarvis, kuid mille õppimine on vaevarikas. See saab alguse põhikoolist, kus on suundumus, et vaeva ei ole tarvis näha ja kui on igav, siis ma ei õpi. Arenev aju vajab õppimiseks piisavat pingutust. Tuleb eristada seda, et õpilane tunneb end koolis olles vaimselt ja füüsiliselt turvaliselt ja hästi ja seda, et õppimine ei pea olema alati lihtne. Vabas vormis Grete Arrot tsiteerides: “Õppimine tähendab, et õpilane meenutab vabalt, mida tunnis kuulis, kordab mälu järgi üle, avab siis õpiku ja kontrollib, kas meenus õigesti. Otsib vastuseid, pusib küsimustega, otsib vastuseid, kirjutab ise arutluse, üritab joonistada kokkuvõtvaid skeeme ja tabeleid jne. See ei ole alati huvitav. Alati ei saa ka eeldada, et kõik õpitav on lihtne ja kohe arusaadav. Õpilane peab ise teadlikult arendama endas õpioskusi ja enesemotivatsiooni. Teadlik õppija annab endale aru, et tal ei pruugi kunagi olla seda konkreetset ajaloo fakti või füüsika valemit tarvis, aga see ei tähenda, et seda “igavat asja” ei peaks siiski arenemiseks õppima. Õpetajal on siin ka roll, aga eeskätt peab õpilane ise jõudma arusaamani teadvustatud õppimisest.”

Kuigi nii munitsipaal- kui ka erakoolide seas on ka erandeid, siis osa erakoole, näiteks Sütevaka Humanitaargümnaasium, on kindlasti koolid, mis neid põhimõtteid järgivad. Või kui lapsevanemal on näiteks kristlik taust ja ta soovib, et ka tema järeltulija saaks igapäevaselt kristlikku väärtuskasvatust koolikeskkonnas, siis võiks tema lapsel olla võimalus sellises koolis õppida. Seetõttu, et säiliks lapsevanema vabadus valida oma lapsele sobiv kool, olen ma seisukohal, et erakoole tuleb toetada. Oleks ju kahju, kui mõttemänguna Pärnus erakoole enam ei oleks. Küllap nii mõnigi pere koliks siis Pärnust ära ja mõned noored jätaks siia tulemata.

Aga kindlasti ei ole kõik hästi. Kui alustada alusharidusest, siis võiks vähendada lasteaia kohatasu suurust. Mitte ehk täiesti ära kaotama, aga vähendama. Palju jõukamas Tallinnas on see juba praegu väiksem, kui väiksemate palkadega elaniku kohta Pärnus. Pärnus, kus inimeste sissetulekud on madalamad ja palju on miinimumilähedase sissetulekuga töökohti, on paljudele peredele juba mõnikümmend eurot säästu väga oluline. Parandama peaks lasteaedade rahastust ka selles võtmes, et saaks palgata rohkem tugipersonali. Vajalik tugi võimalikult varases eas vähendab hilisemaid probleeme. Minu arvates võiks olla lastaed ka Vana-Pärnus, et selle piirkonna lapsevanemal oleks lihtsam töö ja eraelu ühendada.

Rääkides koolidest, siis praegu ehitatakse ja renoveeritakse hooneid, mis on samuti oluline, kuid olulised on ka inimesed. Mõnes Pärnumaa koolis on kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid ca 1/3. Seda on palju. Kui me tahame, et siia tuleks rohkem noori ja väljastpoolt Pärnut, siis merest ja SPAdest ning parkidest kahjuks ei piisa. Tuleb parandada koolide rahastust ja maksta sarnaselt mõnele muule omavalitsusele õpetaja töötasu alammäärale lisa. Ka haridusliku erivajadusega õpilased vajavad rohkem tähelepanu. Keskmises koolis on klassiruumis liiga palju eri tasemel vajadustega õpilasi ja üks õpetaja ei suuda neid kõiki korraga toetada. Tagajärg on, et andekamad õpilased ei saa piisavalt pingutada ja oma võimeid arendada ning nõrgemad ei saa vajalikku tuge. Suuremat tähelepanu vajavate õpilaste jaoks oleks lahendus väiksemad õpirühmad, kus nad saavad piisavalt tähelepanu ja tempo on rahulikum. Selline lähenemine aitaks vältida frustratsiooni ja mahajäämust, mis suures klassis tahes tahtmata tekib. Piisavalt kvalifitseeritud õpetajad ja tugispetsialistid, et igale õpilasele saaks anda vajalikku tuge ja võimetekohast haridust, on olemas. Aga see on kulukas ja kulu tegemine on poliitilise tahte taga. Kui leidsime raha sillaehituseks ja Supeluse tänava rekonstrueerimiseks, peame leidma ka meie tuleviku, meie õpilaste ja õpetajate jaoks.

Oled pikka aega Pärnust eemal elanud, mis oli see, mis sind siia tagasi tõmbas?

Pärnu on paraja suurusega linn, kus on kõik vajaminev olemas. Pärnus on teater, kontserdimaja, kino ja kaubanduskeskused. On tööstust ja vaba aja veetmise võimalusi. Linn ise on tinglikult nagu suur looduspark – meri, jõgi ja lai pargivöönd, Niidu mets ja Raeküla männik. Seega on Pärnu linn, kus on kõik olemas, aga samas ei ole ta liiga suur. Tallinnas elades sõitsin ma vahepeal linnas sees tööle ja tagasi päeva jooksul ca 40 km ja see kestis kokku 2 tundi. Arvatavasti õpib aastaga sellise transpordile kulunud ajaga tõenäoliselt ära algtasemel hiina keele.

Samuti Pärnu hea tasemega koolid ja Tallinnaga võrreldes odavam kinnisvara. Kui tekib igatsus Tallinna järele, on see ainult auto- või bussisõidu kaugusel.

Millega Sulle vabal ajal meeldib tegeleda? Kas on Pärnus midagi, millest täna tunned puudust aga mis aitaks vaba aega veelgi paremini sisustada?

Mulle meeldib lugeda, kuulata erinevaid minu erialaga – haridus, kultuur, poliitika seonduvaid podcaste, tegelen ka tervisespordiga. Üks osa minu iganädalasest liikumisest on ujumine. Mina elan ujula suhtes küll “õigel pool jõge”, aga miks ei võiks ujula olla ka Ülejõel? Tallinnas elades osalesin Kaitseliidu tegemistes, Pärnus elades olen jäänud toetajaliikmeks. Üldjoontes on minu jaoks Pärnus kõik olemas, aga kui linnakodanikud tunnevad millestki puudust, tuleb arutada, kas linnal on võimalik neile seda pakkuda.

Oled otsustanud KOV valimistel kandideerida VL Südamega Pärnu meeskonnas. Miks just see valimisliit?

Südamega Pärnu programm meeldib mulle. Mulle meeldib valimisliidus olev vabadus, mida konkreetne erakond ei pruugi sallida. Olen samas seda meelt, et hea oleks, kui kasvõi osa võimust ja võimulolijatest aja jooksul vahetub ja muutub. Muidu tekib tunne, et linn või organisatsioon – see olemegi meie. Kuigi kasutame rahva raha, siis jätame mulje, et meie tegime. Inimesena meeldib mulle aus ja läbipaistev asjaajamine ja protsessid. Kui võim jääb pikaks ajaks ühe seltskonna kätte, on ikka kiusatus, mehitada see omadega jms. Seda tuleb vältida ja VL Südamega Pärnu aitab kindlasti ausmale ja läbipaistvamale asjaajamisele kaasa. Ei saa öelda, et Pärnus oleks asjad halvasti, aga oleks hea, kui linna juhtimise juurde tuleks värskemat verd. Miks mitte esimene naissoost linnapea või volikogu esimees?

Nagu juba eelnevalt öeldud, on Pärnus palju head. Kui ma esimesel Pärnus tagasioleku aastal ei teadnud Pärnu asjadest eriti ja olin nö mesinädalate faasis, siis praegu on tekkinud arusaam, mis võiks olla parem või teisiti. Haridusasutuste rahastamisest oli juba juttu. Aga see ei ole ainuke murekoht. Võrreldes selle ajaga, kui ma õppisin gümnaasiumis, on Pärnu ja Pärnumaa osakaal Eesti majanduses pidevalt kahanenud ja kahanenud on ka Pärnumaalaaste keskmine sissetulek võrreldes Tallinna ja Harjumaaga. Olen seda meelt, et Pärnu on keskendunud liialt turismisihtkohaks olemisele. SPAdes ja hotellides ei ole midagi halba, aga valdavalt on need madalapalgalised töökohad, osaliselt hooajalised. Pärnus on olemas küll tööstus, aga seegi ei ole alati suure lisandväärtusega toodete tootmine. Olemata majandusinimene on mul seda keeruline öelda, mida täpselt teha, aga arvan, et tuleb leida mingi viis Pärnusse suuremahulise kõrgesti tasustatud palgaga tegevuse toomisest. Kurb on lugeda, kui ollakse suuremahulise investeeringu vastu. Inimeste hirmudega tuleb tegeleda, kodanikega tuleb suhelda ja selgitada neile olukorda. Loomulikult ei saa tööstust rajada keskkonnanõudeid eirates, aga tuleb olla aus ja öelda, et lisaks turismile, mis on hooajaline, peaks olema ka loodetavasti kõrgepalgaline tootmine. Samuti häirib mind 2024 toimunud parkimistasu tõus. Ühelt poolt tahame olla suvituslinn, aga teisalt teeme parkimise kalliks ja peletame sellega turiste. Loomulikult on parkimine kallis ka mõnes teises, näiteks Läti turismilinnas, aga kas me peame nendega sarnanema? Kurb oli lugeda, et Pärnus on seltskond poliitikuid, kes plaanivad, kui ma õigesti aru sain, ahendada vähest alles jäänud tasuta parkimisolukorda veelgi, kavatsedes likvideerida Endla esise parkla. Sõbrad – parke on meil piisavalt. Jalakäiasõbralik ja renoveeritud Vaasa park ja teatri ümbrus ei pea tähendama sealse parkla likvideerimist!

Miks mitte unistada suurelt ja rajada Pärnusse suusatunnel või suurem elamuskeskus, a la Legoland? Või mõni muu asutus, mis saaks üle euroopaliselt tuntuks?

Pärnus on küll Tallinnaga võrreldes soodsamad kinnisvarahinnad, aga noorele perele ei pruugi kohe ka siin eluaseme soetamine jõukohane olla. Kasvav elanikkond on aga maksutulu ja areng. Leian, et Pärnu vajab üürimajade programmi. Selles võiksid esmase elukoha leida Pärnusse tulevad elu alustavad spetsialistid, samuti madalapalgalised inimesed.

Suur tänu, Marek sinu mõtete eest! Ja edu sulle ka valimistel, et head mõtted saaksid teoks!