Kristel Voltenberg: Hoiame oma metsmaasikavälu! See on meie kõigi Eesti!

Valimisliit Südamega Pärnu liikme ja linnapeakandidaadi Kristel Voltenbergi avaldus poliitilisest olukorrast riigis ja linna juhtimise tasandil (esmakordselt avaldatud VL Südamega Pärnu FB seinal 14.08.2025).

Valitsuserakondade erakordselt madal toetusprotsent ning usalduse kahanemine, võib öelda lausa kadumine (Ühiskonnauuringute Instituudi ja Norstat Eesti AS koostöös korraldatud küsitluse 13.08.25 avaldatud andmetel on valitsuskoalitsiooni moodustavate Reformierakonna ja Eesti 200 toetus rekordmadal olles kokku väiksem kui kõige madalama toetusega riigikogu opositsioonierakonnal) pani hiljutises podcastis, kuhu olin kutsutud, teemajuhti küsima, et kas meil on vaja ehk uut laulvat revolutsiooni? Väga hästi rihitud küsimus. Ma ei ole kindel, kas see peaks olema just laulev revolutsioon, aga sellist tunnet nagu ühtehoidev Eesti ja eestimaalased laulukaare all tahaks tõesti rohkem tunda kui vaid paaril päeval aastas. Ja mõelda Eestist kui metsmaasikavälust (president Ilveselt laenatud mõttekujund), mida me ise maha ei trambi ja seejärel unusta.

Inimesed on väsinud sellest, et poliitikud ei taha ja jaksa tehtavaid otsuseid piisavalt selgitada, arutada otsuste tegemise tagamaid ja oodatavaid tulemusi, seejuures suures pildis ja pikemas perspektiivis, rahvaga otse. Raputan siinkohal tuhka ka Rahvusringhäälingu pea kohale, mille eetris peaks olukorras, kus tunneme, et ühiskonnas liigesed lahti, olema palju enam avatud diskussiooni. Eeskätt riigitelevisiooni ajakirjanikud peaks otsesõnu oma kaamerate ja mikrofonidega rohkem seisma nii valitsuse, aga ka parlamendi liikmete ja eeskätt koalitsioonierakondade ees ja küsima küsimusi, mis rahval meelel. Sest kui poliitik ise ei suuda juhtida kommunikatsiooni, saavad seda ometi teha tublid ajakirjanikud. Ukraina stuudio on oluline, aga me oleme suve sumeduses unustanud kiired otsekohesed küsimused ja eriala parimaid spetsialiste kaasavad sisulised arutelud. Olgu see seakatku teemal, Tervisekassa juhtimise teemal, vm. Paar üksikut intervjuud, kus intervjueeritav ebalevalt vastuseid annab, ei tekita usaldust. Vastupidi, see külvab segadust juurde.

Mis paneb paratamatult ütlema välja otsekohese mõtte, et inimene ei pea olema poliitik, kui ei jaksa demokraatia olulisi tööriistu kasutada, eeskätt oma rahvaga suhelda. Kaugenemine inimestest, oma kabinettidesse ja poliitilistesse tagatubadesse tagurdamine, on esimene samm rahva usalduse kaotamisel. Tänane valitsus on teinud ses mõttes ikka väga pikad sammud. Ülbus ja arrogants, mida eriti teravalt oleme tundnud eelarve- ja maksuteemade osas, lisaks. Erakorraliste valimiste korraldamine ei ole kehtiva põhiseaduse raames lihtne. Ja ei peagi olema. Küll aga võiks nii madala toetusprotsendi juures valitsus võtta vastutuse ning ise tagasi astuda. Annaks endale aru, et kui ei saa enam hakkama, ja see on ilmne ega vaja rohkem tõestust, ei ole vaja oma rahvast viia sõtta omal maal iseendaga. Naaberkülas käib sõda, meil tuleb riigi ja rahvana olla seda tugevam, mitte katkeda.

Usun siiralt, et aus ja avatud suhtlus inimestega, sisuline koostöö ja kuulamisoskus, sitkus ja ka nõtkus selgitada oma otsuste vajadust, perspektiivi ja tagamaid, vajadusel parimaid erialainimesi kaasates, on midagi, millel on väärtus loomaks mitte betoonist sildu, vaid usalduse nii olulist silda riigi ja rahva vahel, mille ületamine oluline mõlemal pool kallastel seisjaile. Ja ei ole ju riik midagi muud kui ühe rahva kollegiaalne otsus, et me üleüldse oma riiki peame ja selle eest ka vastutame.

Sama kehtib ka linna juhtimise tasandil. Alles paar päva tagasi kuulsime rahanduse abilinnapea Meelis Kuke uljaid ideid uue maksu kehtestamisest Pärnus teist kodu omavatele inimestele. Kõlas ka alternatiivseid mõtteid, aga kes neid enam mäletab. Ei esitanud avalduse tegija ei õiguslikku analüüsi ega tuumakaid seisukohti maksuraha edasise kasutamise suhtes. Inimesteni, kes nagunii igasugusest maksurallist kurnatud, jõudis sõnum sellest, et Pärnu linnavalitsus on teinud uue maksu kehtestamise ettepaneku vastavale ministeeriumile ja asja juba arutatakse. Uudis tekitas palju arusaamatust. Kuniks teine abilinnapea somes teada andis, et tegemist ei ole linnavalitsuse kooskõlastatud seisukoha, vaid lihtsalt ühe abilinnapea soologa. Linnapea oma linna kõrgeima täitevvõimu juhina pole öelnud sõnagi. Segadus tekitatud, usaldamatus linnavalitsuse suhtes selgelt külavatud. Ja jälle on teemaks „meie“ ja „nemad“. Mis oli asja eesmärk, oskab ilmselt selgitada üksnes segaduse tekitaja või tema ümber olev meeskond, kes samuti KOV valimistel osalevad.

Erakordselt veidra soolo tegid ka Pärnu linnavolikogu revisjonikomisjoni kaks liiget eesotsas komisjoni esimehe Siimo Lopsikuga, kelle arvates Pärnu linnavolikogu liikmed ei peaks parkimistasu tasuma. Kas revisjonikomisjonil tõesti ei ole teemasid, mida tegelikult arutada ja mille abil linna juhtimist ja juhtimiskultuuri edendada? Minu parima teadmise kohaselt on tegemist vaid kahe voliniku soologa. Enne loo ilmumist Pärnu Postimees uudisvoos polnud mina volikogu liikmena sellisest ideest kuulnudki. Aga taas, inimestes on tekitatud täiesti tarbetu arusaamatus ja vastuseis tänaste volikogu liikmetega. Ikka see „meie“ ja „nemad“. Ma ei ole kindel, et see kuidagi meid linlastena või selle esindajatena aitab.

Head poliitikud, head kolleegid, võtame end kokku ja teeme oma tööd südame ja mõistusega. Oleme sitked ja nõtked, kuulame, selgitame. Seisame oma tõdede eest, aga teeme seda nii, et teaksime sihti kõik sellesse metsatukka, kus me metsmaasikavälu ja jagub kõigile. Ärme talla seda ise ära! Tegutseme üksteisest hoolides ja igaüht oma riigis ja lähemas kogukonnas hoides.

See on meie kõigi Eesti!